Kristel Kaaber. Iga teekond saab alguse südamest

Kui raamatu kätte võtsin, olin ametis sellega, et murda paar eelarvamust. Esiteks - see on saadaval ainult digiversioonina, see mulle aga ei meeldi,  ja teiseks - Itaaliast on raamatuid ilmunud hunnikute kaupa. Niisiis arvasin ennast teadvat, mida oodata. Aga olgu see mulle vabanduseks, et eksimine on inimlik. Mõlemad eelarvamused lendasid juba esimese kümnekonna lehekülje jooksul haledalt uppi.
Mulle meeldivad paberraamatud, sest neil on krabisevad lehed ja trükimusta lõhn (andestust, Rein Lang!). Ja raamatukogust võetud raamatutel lisaks veel kellegi tundmatu sõrmejäljed ning kohviplekid viiekümne kolmandal leheküljel. See teeb raamatu elavaks. Seetõttu näis mulle, et arvutiekraanilt lugemine ei ole justkui päris. Tuleb välja, et antud juhul on, sest see raamat lõhub radikaalselt trükimusta seatud piire. Kuidas täpselt, sellest veidike hiljem.
Autor ise esitab raamatu alguses küsimuse, milleks järjekordne Itaalia-raamat. Ja vastuseks on lugu ise: sellepärast, et see tuleb südamest. Oleme enamasti harjunud lugema veidi hedonismihõngulisi reisijutte, mis ülistavad Itaalia kuuma päikest, kultuuriväärtusi, hõrgutavat kööki, lõbusat rahvast ja kõike muud, mis elu toredaks teeb. Vaid vähesed autorid on vaevunud süvenema sellesse, mis on sügavamal. Ja seal on väga-väga palju. Eks iga maa ja rahva puhul võib öelda sama, aga sügavuti minna suudavad vaid need, kes kirjeldatavat maad tõeliselt armastavad. 
Niisiis ei ole see ühe järjekordse emigrandi lihtsakoeline kirjeldus oma uue kodumaa igapäevaelust. Pigem nimetaksin seda millekski esseistika ja kultuurilooraamatu vahepealseks. Aga kultuuri ei maksa defineerida kitsas tähenduses, selle all mõistan siin erinevaid inimesi, kes on oluliselt panustanud oma rahva hinge. Viimasel ajal näib, et Inimene ei ole enam väärtus. Miski on hakanud muutuma. Väärtuseks on saamas Mina Ise, mitte Inimene. Selle raamatu autor ülistab just Inimesi suure algustähega ning teeb seda niisugusel moel, et lugeja tunnab sügavat austust nende elu ees. Seejuures ei maksa otsida mingisuguseid loogilisi seoseid vastamaks küsimusele: miks just need inimesed? See lihtsalt on nii. Ja valik on hämmastavalt laiahaardeline, alustades keskaegsest naispühakust ja lõpetades kaasaegsete muusikutega. Sinna vahele jääb finantstegelasi, figuure kuritegelikust maailmas, ajakirjanikke ja mida iganes. Pluss veel peatükid, mille peategelaseks on pasta, keel ja Rooma linn.
Esimesest kuni viimase peatükini on raamatusse pikitud elamise tarkust ning aeg-ajalt tekib lugedes tunne, et jah, see on just see mõte, mida mina olen mõelnud. Olgu siin ära toodud üks niisugune näide:

"Iga keel mõtleb omamoodi. Võttes omaks ühe keele, saad paratamatult kaasa sinna läbi sajandite ladestunud tunnetusvalemid, sind ümbritseva tajumise viisi. Lisaks sõnade tähendusele, mille leiab sõnastikust, avaneb nende olemus – see osa, mis jääb tõlgetes tabamatuks.
Iga keel loob oma reaalsuse, oma vaimse struktuuri. See on nagu meid ümbritsev klaas, mis filtreerib emotsioone, mõttekäike, sündmusi vaid endale omasel taval." (lk 102)


Raamatut kätte võttes tasuks aeg korralikult maha võtta. Need inimesed, kellest juttu tuleb, on seda väärt, et neile oma aega pühendada. Ja kindlasti tasuks eriti muusikute peatükke lugedes youtubes veidi otsida ning vastav muusika taustaks mängima panna. Mina igatahes tegin nii. Selles seisnebki digiraamatu võlu. Ja kindlasti peab külastama ka raamatu kodulehte
http://teekonditaaliasse.blogspot.com
sest igasugune taustauuring kulub alati marjaks ära.
Iga Raamat (suure tähega) saab alguse südamest.  See siin on Raamat.

Kommentaarid

Postita kommentaar

Populaarsed postitused sellest blogist

Lina Bengtsdotter. Annabelle

Jonas Jonasson. Mõrtsuk-Anders ja tema sõbrad

Indrek Hargla. Apteeker Melchior ja Pirita kägistaja